Soolaprits rippus õhus nagu raske kardin, hägustades piiri halli Atlandi ookeani keevalise pinna ja muuli tumeda, libeda puidu vahel. Erik tundis oma saabaste all ookeani raevu vibratsiooni—rütmilist kuminat, mis sobitus tema meeletult kloppiva südamega. Tema ees seisis läbimärg ja metsiku pilguga Jaan. Nad olid kunagi olnud sõbrad, või ehk lihtsalt kaks meest, keda sidus saladus, mis oli muutunud liiga raskeks, et seda edasi kanda. Tuul rebis Jaani mantlit, kui ta sööstis ette, haarates Eriku õlgadest jõuga, mis sündis puhtast meeleheitest. Ta tõukas Eriku muuli sakilise serva poole, kus varasem torm oli reelingu juba romuks väänanud. „Astu samm!“ karjus Jaan, tema hääl murdus tormi möirgamises. „Ainult üks samm veel ja see kõik lõpeb, Erik! Ei mingeid valesid enam, ei mingit selja üle vaatamist!“
Erik komistas tahapoole, tema kontsad libisesid rohelisel vetikal, mis kattis laudu. Maailm kaldus, kui tema jalad kaotasid haarde kindlalt pinnalt. Südame seiskumise hetkel rippus ta tühjuse kohal, all ootamas vahutav sügavik. Tema sõrmed haarasid pimesi tuge, leides külma, roostes tala alumise külje just siis, kui kauguses kerkis hiiglaslik, mustjas lainehari. Ta rippus seal, lihased pingest karjudes, samal ajal kui ookean valmistus oma nõuet võtma. Tema kohal vilksatas Jaani silmis raev, mis asendus järsku valusa selgusega. Mõistmine sellest, mida ta oli teinud—ja mis oli kohe juhtumas—tabas teda kiiremini kui tõusulaine.
Jaan langes põlvili, tema nägu kahvatu tumeneva taeva taustal. Ta sirutas käe, sõrmed vaid mõne sentimeetri kaugusel Eriku haardest. Kuid läheneva laine müha kasvas kõrvulukustavaks ning Jaan tardus. Üksainus kõhklus venis igavikuks. Selles vaikuse murdosas meenus talle reetmine, mis neid siia oli toonud—kuidas Erik oli talle silma vaadates valetanud raha, elu ja naise kohta, keda nad mõlemad olid armastanud. Käsi, mis oleks pidanud haarama Eriku randmest, värises õhus. See polnud julmus, mis teda tagasi hoidis, vaid purustav arusaam, et mõni asi ongi määratud tõusulaine poolt minema viidama.
Kui Jaani sõrmed lõpuks Eriku varrukani jõudsid, oli laine juba kohal. See oli jäine, purustav jõud, mis tabas muuli nagu kaubarongi löök. Puit oigas ja purunes ning mõneks hetkeks oli maailm vaid lämmatav soolvesi ja pimedus. Kui vesi taandus, jäi Jaan muulile hingeldades, läbimärg ja tühjade kätega. Ta vaatas alla vahutavasse sügavikku—ei mingit märki Erikust. Muul vaikis, ainult vaht susises taandudes.
Jaan tõusis aeglaselt, jalad värisesid nii tugevasti, et ta pidi end posti najale toetama. Ta ootas süütunnet, kuid seda ei tulnud. Selle asemel tundis ta kummalist, tühja kergust. Saladus oli kadunud, maetud tonnide soolase vee alla. Ta pööras selja ookeanile ja kõndis tagasi kaldale. Ta ei vaadanud tagasi.
Autos soojenduse sumisedes vaatas Jaan peeglisse. Ta nägi meest, kes oli kaotanud kõik, kuid leidnud omamoodi rahu varemetes. Ta pani auto käiku ja sõitis minema, jättes lainemüha seljataha. Erik oli kadunud—ja koos temaga ka elu, mida ta oli sunnitud elama. Esimest korda aastate jooksul tundus õhk tema kopsudes puhas. Ta ei teadnud, kuhu tee viib, ega hoolinud sellest. Muul oli mälestus, laine oli puhastav tuli, ja öö vaikus oli tema ainus kaaslane.